Kultuuriministeeriumi muinsuskaitsenõunik: kriitikud eiravad uue seaduse vooruseid, mis võimaldavad riigil olla omanikule senisest enam toeks

Kõiki neid probleeme on eelnõus adresseeritud: lisatud on paindlikkust, piirangud lähtuvad mälestise liigist ning riik hakkab hüvitama mälestise omanikule seda osa töödest, mis on erinev tavatöödest – uuringud ja muinsuskaitseline järelevalve. Selleks on ette nähtud 1,4 miljonit eurot aastas. See on lisaks tänasele 1,5 miljonile eurole restaureerimistoetustele. Viimastel aastatel on lisaks muinsuskaitseameti toetustele mälestisi restaureeritud ka PRIA, EAS-i ja riigieelarve otsetoetustest.

Seaduseelnõu vastab Euroopa ja maailma eeskujudele. Üldiselt on muinsuskaitsesüsteem igal pool maailmas üles ehitatud nii, et mälestisel tehtavaid muutusi reguleeritakse läbi loakohustuse ning kitsenduste ja lubatavuste määramisel lähtutakse iga konkreetse mälestise eripäradest. See tähendab, et enne töödega alustamist tuleb tingimustes kokku leppida ja see ongi omaniku ja muinsuskaitsja dialoogi koht. Uue seaduse eesmärk on liikuda kontrollivalt muinsuskaitselt kaasavale muinsuskaitsele, pöörata senisest rohkem näoga omaniku poole ning luua tasakaalu mälestiste omanike ja riigi kohustustes.

Muinsuskaitsealad mitte ei laiuta Eesti linnades, vaid vääristavad neid. Kas keegi kujutab Haapsalut ette ilma linnuse ja puitvilladeta? Või Viljandit ilma lossimägede, Ugala ja vanalinnata? Kultuuripärand on meie riigi ajaloo oluline osa ja identiteedi allikas nii igale üksikisikule kui ka riigile tervikuna. Kultuurimälestised on põhiseaduse preambulast tulenevalt samamoodi kaitse all, nagu seda on põhiseaduse §-st 32 tulenevalt omandiõigus. Muinsuskaitseseadus ongi olemas kultuuriväärtuste kaitseks avalikes huvides ja nii on igas ajalooga riigis. Seejuures ei sea muinsuskaitseseadusomandiõigust kuidagi tahaplaanile. Vastupidi – eelnõu rõhutab tasakaalustatud huvide arvestamist kehtivast seadusest palju enam: mälestisele ja muinsuskaitsealale suunatud tegevustes lähtutakse avalike huvide ning igaühe õiguste ja vabaduste tasakaalustatuse põhimõttest.

Toompeal asuv rüütelkonna hoone ei jäänud restaureerimata muinsuskaitse tõttu ega läinud ka kallimaks muinsuskaitse tõttu. Kalliks tegi projekti sinna planeeritud kõrget turvalisust eeldavad tehnilised lahendused (kuulikindlad klaasid mittepealtkuulatavad ruumid jms). Muinsuskaitse eritingimuste tegemisel osutus põhiliseks vaidlusobjektiks maapäeva saali taastamine – muinsuskaitseamet asus seisukohale, et tuleb säilitada olemasolev 1920ndate kihistus, tellija riigikantselei soovis taastada Maapäeva saali rüütelkonna aegse vapisaalina, mis oleks kindlasti olnud veelgi kulukam.

Rotermanni kvartali hoonestus on omaniku, arhitektide ja muinsuskaitse üks parimaid koostöö näiteid. Muinsuskaitse ei ole modernsuse vastand ega takistus. Suurepärane tihe ja atraktiivne linnaruum, tiheduselt ja mitmekesisuselt võrreldav kõrvalasuva vanalinnaga. Ka Rotermanni 6 omanikuga on koostöö olnud väga sujuv ja konstruktiivne.

Pärnus Rüütli tänaval ei asu mitte puitonnid, vaid majad, mille juurde eelmise omaniku soovitud ja muinsuskaitse lubatud ehitusõigust on uued omanikud-arendajad asunud edukalt realiseerima. Kogu krundi otsast otsani täis ehitamise vastu olid ka naabrid.

Kultuurimälestiseks kuulutatud objekt ei pea olema avalikkusele kättesaadav ja omanik võib küsida piletiraha. Mälestisi kaitstakse avalikes huvides, seega on mõistetav, et need võiksid kas füüsiliselt või ohustatuse korral digitaalselt inimestele kättesaadavad olla. Juurdepääs ei tähenda õuealale ega hoonesse sissepääsu. Omanikul on õigus juurdepääsu piirata või tasu küsida.

Kõik ajakirjanduses viimastel nädalatel avaldatud lood muinsuskaitsesüsteemi jäikusest ja probleemidest räägivad täna kehtivast seadusest kitsaskohtadest. Kultuuriministeerium on seda meelt, et muinsuskaitse valdkonna korraldus peab ajaga kaasas käima ja see on ka uue seaduseeelnõu eesmärk. Oluline on mõista, et kui me ei liigu muinsuskaitse seadusega 21. sajandisse, on kannatajaks meie kultuuripärand.

Artikkel ilmus Eesti Päevalehes 6. novembril 2018.

Viide allikale